„Mis sa näpid seal?” – „Mida?” – „Mida sa näpid, jah?” – „Midagi ei näpi!” – „Kurat, ma ise nägin, mida sa seal teki all tegid – tilli näppisid!” – „Ei näppinud!” – „Tahad haigeks jääda või? Sa võid äragi surra, kui sa näpid!”

Ei ole kerge see lapsepõlve lõpp. Eriti siis, kui sa oled poiss, kasvad 1980ndate alguse sumbunud õhustikuga Eesti väikelinna tagahoovis, koolis kiusatakse ja on muidu ka tüütu ning kodus ootavad veel vanaaegse hoiakuga vanavanemad. Hea, kui sul üldse mõni sõber on, lollipaberitega Kolla ja vangis istunud Valter näiteks, kõik sama hoovi pealt. Ainus koht, kus elu sind oma muredega kätte ei saa, on Tamula järv – sinna saab end päevadeks õngitsema unustada.

Vanameister Peeter Simmi film püsib Olavi Ruitlase samanimelise menuraamatuga ühel lainel, olles korraga „Tagahoovis” ja „Kevade”, koomiline ja traagiline, lüüriline ja groteskne, õrn ja julm. Siin on palju esimesi: esimene tillinäppimine, esimene armastus, esimene kokkupuude surmaga – lisaks hulk jantlikke juhtumusi, mis saavad toimuda ainult nõukogude absurdi viljastavates tingimustes. Sest tagahoov on lihtrahva teatrilava, kus igaüks lavastab näidendit „Minu elu”.

Ometi pole see lugu nõukogude aja absurdist, ühe ajastu loojangust, vaid inimeseks jäämise võimalustest ebatäiuslikus maailmas. Kõik selle naivistlikult eheda universumi tegelased – retsidivistist kommunistini – soovivad olla armastatud. See ongi kõige olulisem.

Tiit Tuumalu