Harilikust harilikum kommunaalametnik satub oma igapäevaseid ülesandeid täites hiiglaslikku hoonesse, et kontrollida sealset veearvestit. See ülesanne jääb aga viimaseks killuks mehe argirutiinis. Ametnik vangistatakse majja, millest välja pääsemiseks tuleb läbi närida inim-eksistentsi kõige sitkemad sõlmed. Põgenemistee otsimisel juhatab vaatajat võtmeteadmine, et maja tähistab betooni valatud süsteemi, mille drama-turgilise ruumipaigutuse planeering järgib psühho-analüütilist teooriat rohujuuretasandil.

Tõeliselt silmapaistev tükk neile, kel on südikust kultuurielamuse nimel seigelda kafkalikes labürintides ning kes ei kohku groteskselt süsimusta absurdihuumori ees. Viimast muidugi juhul, kui iga teose tahk on peensusteni paika lihvitud ja elemendid selles oma kindlal kõnekal kohal. Seda kõike esindav „Tagantpoolt teine” loob ilmeka näite juba debüütfilmiks välja kujunenud autorist, kelle loomingus kaigub kindlakäeline nägemus ja stiil.

Filmi valmimise juures oli innustavaks hüppelauaks ka Taani Filmiinstituudi uue talendi toetus, mis lõi võimaluse põhjalikumaks eelproduktsiooni perioodiks, et arendada filmi visuaalset väljenduslikkust visandite ja jooniste abil. Seeläbi on valminud muuhulgas ka „Tagantpoolt teise” filmikeel, mis toob vaatajani eel- ja alateadvusliku maailma oma paeluvas krüptilisuses.

Elise Eimre