Režissöör ja stsenarist Leonardo Antonio on teinud põhjalikku eeltööd, et tuua meieni haarav draama sellest, mis juhtub siis, kui naine kaebab vägistamise tõttu kohtusse omaenda abikaasa. Niigi raske olukorra teeb hullemaks see, et abikaasa on ühtlasi ka peaprokuröri asetäitja ainuke poeg. Võimu vahekord on täiesti paigast ära ja lisaks kõigele muule peab naine silmitsi seisma patriarhaalse ühiskonna iganenud arusaamadega, millest on läbi imbunud ka Portugali kohtusüsteem. Näeme samm-sammult, mis juhtub naise ja tema eluga sellises keerulises olukorras. „Sõna sõna vastu“ kõrghetk on kahtlemata kohtustseen, mis vältab peaaegu reaalajas ja annab vaatajale võimaluse ära kuulata kõik osapooled.

Enne loo kirjapanemist suhtles režissöör nii oma ala spetsialistidega (politseinikud, psühholoogid, advokaadid, kohtunikud) kui ka lähisuhtevägivalla ohvrite ja vägivallatsejate endiga. Antonio palus stsenaariumile tagasisidet ka antud teemaga tegelevalt tugigrupilt – kõik ikka selleks, et lugu oleks võimalikult täpne ja tõetruu. Film on paljuski peategelast kehastava näitleja Iolanda Laranjeiro õlul, ka tema lõi kaasa loo arendamisel ja oma tegelase loomisel.

Filmi režii on ülimalt täpne, iga detail on siin hoolikalt läbi mõeldud ja paigas. Kõik üleliigne on eemaldatud, et kogu fookus oleks lool ja tegelaste sõnadel. Film algab ja lõpeb imeilusa Norra unelauluga „Så ro godt barn“ (Maga sügavalt, hea laps), mida lastele sageli lauldakse. Ka see ei ole juhuslik.

Liisi Rohumäe