Ljudmilla on eeskujulik Nõukogude kodanik, kes kummardab Stalini portree ees imetlusest, mitte kohustusest. Partei ustava teenrina ei suple ta taevamannas, ent ei mõista ka protestimarsiks valmistuvaid töölisi. Kui tema tütar veresaunaks muutunud streigis kadunuks jääb, variseb naise maailm kokku. Sündmustik põhineb süngel episoodil Nõukogude minevikust, 1962. aasta Novotšerkasski massimõrval, kus kümned surid ja sajad vangistati. Rahumeelsete protestijate vastu suunatud KGB kuulirahe jäi aastakümneteks saladuseks ning tõusis päevakorda alles 1990ndatel.

PÖFFi elutööpreemia laureaat Andrei Kontšalovski jälgib toimunut naise silmade läbi, kelle tütre kadumine ei rebi tükkideks pelgalt ta isiklikku maailma, vaid reedab ideaalid, millele ta on poole oma elust pühendunud. Selles mustvalge-tesse kaadritesse püütud inimpsühholoogia hapruses on nukrat absurdihuumorit.

Aurelia Aasa