Oma esimeses mängufilmis „Unelmate aeg“, mis jõudis ekraanile enam kui pool sajandit tagasi, rääkis noor István Szabó loo noormehest, kes alles hakkab oma karjääri ja elu üles ehitama. Oma uusimas filmis „Lõppsõna“ räägib 80-aastane režissöör meile aga pensioniealisest mehest, kelle erialane karjäär saab läbi, kuid mitte elu. Nende kahe filmi vahele mahub autori enese vapustav edulugu maailma filmiloos.

Professor Stephanus (Szabo ihunäitleja Klaus Maria Brandauer) on tunnustatud kardioloog. Ühel päeval saadetakse ta pensionile, sest kuluefektiivne meditsiinisüsteem ei vaja enam tema teeneid ega teadmisi. Stephanus pärineb aga põlvkonnast, kes ei oska olla tööta. Kuuldes, et tema kodukülas on vabanenud perearsti koht, pole mehel selles osas kahtlusi. Alguses on kõik on idülliline, kuid ajapikku see muutub: ka maakohtadesse on jõudmas uued väärtused ning doktor oma tõekspidamistega saab ühtäkki takistuseks küsitavate muudatuste elluviimisel.

István Szaból pole vajadust kaasaegse filmikeelega flirtida. Selle lihtsa looga puudutab autor teravalt ühiskonna sotsiaalpoliitilisi valupunkte, kuid eelkõige vanema põlvkonna eksistentsiaalseid probleeme. Tähelepanelik vaataja näeb aga, et tegelikult on selles lihtsuses ja Szabó filmikeeles olemas kõik see, miks me teda armastame ja austame.

Mihkel Möölman