Seitsme suvega filmitud linateoses jälgime gruppi teismelisi sõpru üles kasvamas Kanada äärelinnas. Suviste joomingute ja kanepi suitsetamisega käivad käsikäes eneseavastamised, armumised ja esimesed seksuaalsed kogemused, pealtnäha tühjast kohast tekkivad tülid ja lõputu elu üle filosofeerimine. Näeme, kuidas energiast ja tihtilugu rumalatest ning naiivsetest mõtetest pakatavad noored hakkavad tasapisi mõistma elu keerukust ja tegema tuleviku kartuses väiksemaid ja suuremaid samme. Vastuvõetud otsused ja teod muudavad aja jooksul grupi dünaamikat, sõbrad triivivad lahku ja uued saavad olulisemaks, kunagist armsamat vaadatakse vastikustundega. Ja ükskõik kui väga ei soovi – mineviku tegusid tagasi võtta ei saa.

“Flashwood on film, mis oleks mulle nooremana täiega meeldinud!” on reaktsioon, kui minult selle filmi kohta arvamust küsitakse. Tegelikult meeldib see mulle praegugi, kuigi samuti nagu filmi tegelased, kes aastate jooksul muutuvad, tunnen, et ka mina vaatan olnut nüüd hoopis teise pilgu ja emotsiooniga kui oleksin seda teinud 15 aastat tagasi. Ja see pole sugugi halb.

Heli Jürisson