Burhan Qurbani on oma kolmandat filmi tehes mugandanud Saksa modernismi klassikalist suurteost äärmuslikul ja raevukalt energilisel moel. Tänapäeva Berliin kohtleb kodakondsuse ja tööloata isikuid sama halastamatult nagu töölist Franz Biberkopfi selles Döblini klassikalises romaanis.

Welket Bungué Francisena on filmi keskpunkt ja süda. Francis on üle elanud põgenemise Lääne-Aafrikast ja võtnud nõuks elada nüüdsest päris tavalist elu. Hetkeks tundub, et ta leiab isegi õnne, enne kui Berliin, mida esitletakse kaasaja maailma näitelavana, ta endasse neelab. Eepos, mis räägib lootusest ja meeleheitest, ühiskonnast ja selle heidikutest, on võitnud juba 5 Saksa filmiauhinda, millest ühe pälvis ka Albrecht Schuch n-ö „sõbrana“, kes toob Francises välja halvima.