Inimese kese areneb välja perekonnasidemetest. Tänane filmivalik pakub sügavat mõtlemisainet nendest sidemetest hargnevate kasvutingimuste üle, mis võivad avalduda nii tugisüsteemina kui pärssivate ahelatena. Vaatajani jõuavad lood inimestest, kes on jõuga oma juurte küljest lahti rebitud. Lood välja astumisest ja ümber kasvamisest.
Vaata kõiki reedeseid PÖFFi filmielamusi siit.
Dalibor Matanići müstiline draama viib meid lähitulevikku, kus valitseb ärev meeleolu ja pingeline õhkkond. Üks perekond peab otsustama, kas jääda edasi väikesesse maakohta, mis on olnud nende kodu kõik need aastad, või lahkuda nagu paljud teised. Pinged kuhjuvad ka perekonna sees – isa ja ema pole pärast poja kaotust leidnud tagasiteed teineteise juurde.
Ajalugu kordab end suisa matemaatilise täpsusega, ütleb autor. Ja me ei saa kõrvale vaadata aina kasvavast sallimatusest. Ühekorraga nii põnevik kui ka sotsiaaldraama, räägib „Koidik“ ühe pere taustal meist kõigist. Film näitab üsna selgelt, kui mustvalge on meie maailmanägemus – meie ja nemad, võõras ja oma, õige ja vale, armastus ja vihkamine. Me justkui ei oska teistmoodi kui pidevalt vastandudes. Eraldi tuleb esile tõsta Marko Brdari kaameratööd, mis elustab suurepäraselt rõhuva ja konfliktse keskkonna. See on suure ekraani film, mis tegeleb suurte teemadega.
Farmi saabub Jinwoo ammune sõber ülikoolist, Hyunmin, kelle tulek pöörab kõik pea peale. Peremehe tütar Moonkyeong, kes on Jinwoost sisse võetud, avastab ootamatult kaks meest voodist; varsti pärast seda ilmub kohale Seoli ema, Jinwoo kaksikõde, kes tahab tütart tagasi Seouli viia.
Esmapilgul rahuliku ja malbe mulje jätnud maakohake hakkab aegamisi oma tõelist palet avama ning kahe mehe suhe mõistetakse sügavalt hukka. Õnne habras liivaloss, mille Jinwoo on suure vaevaga ehitada suutnud, hakkab kokku varisema, ees ootab aga külm ja karm talv.
„Elajad“ võtab sihikule ohvrid selle põllumajandusharu bürokraatlike hammasrataste vahel, kus elu käib poliitilise armu poolt jagatud tegevustoetuste taktis. Kus aga võimu, seal tuld. „Elajates“ lahvatab see tuli kireleekidena, mis neelab endasse väikese pereettevõtte meelerahu. Constance on hapra kehaehituse, leebe loomu ja taevasiniste silmadega 25-aastane naine. Tema isa on põletanud lehmakarja aretamisest ja kasvatamisest elatuva pereäri kõik sissetulekud ning noorel naisel tuleb võtta ohjad enda kätte nii majapidamises kui ka meestekeskses maailmas enda ümber.
Constance’i kihlatu Bruno näeb naist imetabase aardena, kuid kohaliku põllumajandustööstuse toetusi määrava juhatuse esimehe Sylvaini silmis on naine kerge saak. Eelarvamus sinisilmse Constance’i lihtsameelsusest saab aga noorpere idüllis igavlevale ametnikule saatuslikuks. Enne, kui Sylvain arugi saab, tuleb tal tõestada nii politseiametnikele kui ka vaatajatele, et üheöösuhe Constance’iga toimus mõlema soovil. Kogu selles keerulises protsessis ei poeta Constance pisaraid, vaid keerutab olukorda kui abinõu missiooni valguses helkiva eesmärgi nimel ümber oma sõrme.
„Mooniväli” on inspireeritud 2018. aastal Ivana Mladenovici auhinnatud draamafilmi „Soldiers. A Story from Ferentari” protesti tõttu katkestatud kinolinastusest. Loetud päevad varem peatati samas kinos prantsuse draama „120 lööki minutis” linastus religioonist kannustatud põhjustel, mille taustal on taolised LGBT-filmid kõlvatuse etaloniks. „Mooniväli” ei näita vabaduse ja vagaduse duellis kummagi suunas süüdistava näpuga. Vastupidi, film seob selle plahvatusohtliku vastuseisu ühte peategelasesse.
Cristi on lugupeetud politseinik, kes saabub koos oma üksusega korda looma mässus, mille on tekitanud protest järjekordse LGBT-teemalise kinoseansi vastu. Kõik Cristi ümber kaotab kontrolli hetkest, mil tema endine poiss-sõber politseiniku ära tunneb. Üha eskaleeruvamast mässust koorub välja rahumeelt lämmatav kapp, kus end varjates pole võimalik vahet teha, kas teisel pool kõnnivad abistavad sõbrad või vihkamist täis vaenlased.
Poiss ja relv. Näeme seda kujutist juba filmi avakaadrites, ja ei jää mingit kahtlust: 9-aastase Romani maailm on ohtlik ja ohustatud paik. Ta sõidab oma ukrainlannast ema järel Saksamaale, kus ema asub illegaalselt tööle 62-aastase Gerti juures, kellega tal tekib romantiline suhe. Gert püüab ka poisiga sõbruneda, kuid Roman hoiab distantsi. Kui aga poisi ema haigestub, jääb Roman oma rivaaliga kahekesi. Ehkki nende vahel tekib mingil hetkel isegi lähedus, jääb Roman peagi üksi.
Marcus Lenz käsitleb selliseid teemasid nagu iseseisvus ja vabadus, aga ka võimetus väljendada end läbi keele või tegevuste, tehes seda eksistentsiaalsel moel läbi lapse silmade.