Tänasest filmivalikust leiad tegelasi, kes on endale põhjalikult selgeks teinud naudinguõpetuse ja oskavad meisterlikult kaubelda väärtushinnangutega elu hüvede turul. Need on lood, kus oma tähtsust ühiskonnas ollakse valmis saavutama iga hinna eest. Lood aferistidest, karjeristidest ja niisama hedonistidest.
Kogu reedese PÖFFi kava leiad siit.
Harilikust harilikum kommunaalametnik satub oma igapäevaseid ülesandeid täites hiiglaslikku hoonesse, et kontrollida sealset veearvestit. See ülesanne jääb aga viimaseks killuks mehe argirutiinis. Ametnik vangistatakse majja, millest välja pääsemiseks tuleb läbi närida inimeksistentsi kõige sitkemad sõlmed. Põgenemistee otsimisel juhatab vaatajat võtmeteadmine, et maja tähistab betooni valatud süsteemi, mille dramaturgilise ruumipaigutuse planeering järgib psühhoanalüütilist teooriat rohujuuretasandil.
Tõeliselt silmapaistev tükk neile, kel on südikust kultuurielamuse nimel seigelda kafkalikes labürintides ning kes ei kohku groteskselt süsimusta absurdihuumori ees. Viimast muidugi juhul, kui iga teose tahk on peensusteni paika lihvitud ja elemendid selles oma kindlal kõnekal kohal. Seda kõike esindav „Tagantpoolt teine” loob ilmeka näite juba debüütfilmiks välja kujunenud autorist, kelle loomingus kaigub kindlakäeline nägemus ja stiil.
Elu Karataşi auulis kulgeb muretus muutumises seni, kuni sealne patriarhaalne elukorraldus jääb jalgu Ulbolsõnile – naisele, kelle külmavereline süda ja tulikuum temperament ei karda tuld ega tõrva. Suurlinnas eneseteostuse vabadust nautiv Ulbolsõn on võtnud eesmärgiks päästa temast kodukülasse maha jäänud väikeõe Azhari, keda parasjagu kohalikule posijale noorimaks naiseks antakse. Lootusetult suletud ringist väljapääsu otsides ei aita Ulbolsõni kuidagi tõsiasi, et Azhar ise päästmist ei soovi.
Sama kahtleval seisukohal on õdede ülejäänud perekond, kelle silmis on abielunaise staatus kordi hinnalisem vara kui kõrgharidus. Kahe maailma põrkumisel purunevad südamed ja veerevad pead põrgulikult veetleva vaatemänguna. „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ on meisterlikult täpseks lihvitud film, mille rütm ja stiil raiuvad end julgelt läbi keskpärasuse ning jõuavad minimalistlike vahenditega hiilgava tulemuseni.
Jane on enda unistuste ohver. Ta käib keskkoolis nagu kõik teisedki. Tal tuleb hakkama saada katkises peres nii nagu kõigil teistelgi. Kuid mitte keegi ei tunne Paulo Avelinot nii nagu Jane. Neiul õnnestub salamisi pageda Paulo uhkesse häärberisse. Suitsetada, juua ja tõmmata ninna kõike, mis staaril pakkuda. On vaid aja küsimus, mil petlik eufooria langeb ning ilmsiks tulevad jalge alla trambitud unistused keset reaalsust.
„Fänn“ pöörab pea peale klassikalise teismelistele suunatud romantilise komöödia ning on taganud endale põhivõistlusprogrammis koha suurepärase autoristiili tõttu. Antoinette Jadaone tõestab end nii tõusva režissööri kui ka stsenaristina. Filmi dramaturgiline tempo ühes süžeepööretega on puhas nauding ja vaatamist väärt elamus.
Sellist filmi nagu „Verónica“ pole siinmail enne nähtud. Erakordselt julge vormilise lahendusega film paigutab staatilise kaamerarežiiga näitleja kaadri keskele vaatajaga otse kõnelema filmi algusest kuni lõpuni. See lahendus on värskena omal kohal, kuna tuleneb põhjendatult filmi sisust ja kannab välja tänu suurepärasele näitlejatööle.
Veronica on modell, suunamudija, kuulsa jalgpalluri naine ja kahtlusalune oma tütre mõrvas. Kulisside taga toimuv juurdlus ei sega naise igapäeva sisuloomet oma miljonites loendatava jälgijaskonnale, mis moodustab valuutana naise väärtuse töömaastikul ja ühiskonnas. See film on palju enamat, kui lihtsalt järjekordne sotsiaalmeedia kriitika. „Verónica“ ebamugavast võikani hargnev nihestus loob kustumatu vaatamiskogemuse.
„Ülim Õnn“ avab Hiina ühe-lapse poliitika ajal sündinud ja kasvanud kolme sõbra eneseteostuse püüdlusi, mis on mõõdetavad vaid rahas ja varas. See on lugu suurtest unistustest, mis kuidagi täituda ei taha. Soovist abielluda ja luua pere, sest nii on kombeks. Soovist saada väärikas töökoht esinduslikul ametipostil.
Filmi muudab tugevaks suurepärane tragikoomilisus, mida „Ülim Õnn“ ohtralt pakub. Seeläbi jõuavad tegelaskujud vaatajani lähemale kui pelgalt distantseeritud kurbfilm raskest saatusest. Filmi nüansseeritud dramaturgia võimaldab mõista peategelaste psühholoogilist seisundit ja sellest kerkivaid käitumismotiive väga ehedal ja inimlikul tasandil. Leida seoseid ja paralleele ka siinse ühiskonnakorralduse ja sotsiaalse survega. Väga tugeva lavastusena on „Ülim Õnn“ mõjuvõimas film, mis oma autentsusega naha alla poeb.