Tänane programmivalik on täidetud filmimaagiaga. Oma köitvas säras teevad erakordseid piruette kaamerarežii ning dramaturgilised käigud, mis keerutavad mänglevalt mõtteid ja ketravad olemise võlu. See on aeg, mida võtta, et tunda ja olla enamat. Näha hingestatud veetlevust ümbritsevas ja kättesaamatus.
Vaata kogu PÖFFi pühapäevast filmivalikut siit.
Muinasjutud on lood, mida meile lapsena räägitakse ning mida me täiskasvanuna enda ümber kõikvõimalikes karakterites taaskohtame.
Režissöör ja stsenarist Laila Pakalniņa on oma isepäiselt filmikeele ja narratiiviga eksperimenteeriva loominguga teinud ilma nii filmifestivalidel, mis jäävad seitsme maa ja mere taha, kui ka möödunud aastal siinsamas PÖFFi programmis dokumentaalfilmiga „Lusikas“. Juba 1998. aastal põimis tema Cannes’is linastunud film „King“ muinaslugusid ühiskonnakriitikaga. Sedapuhku on „Tuhkatriinu“ järel kord „Lumivalgekese“ käes.
Kes meist ei mäletaks kurja võõrasema, kelle halvaendelisusest andis aimdust piiritu enese-imetlus oma peegelpildilt igapäevast kiidulaulu nõudes? Tänapäeval räägivad inimesed regulaarselt oma peegelpildiga kordi rohkem, kui kuri võõrasema seda kogu muinasjutu vältel tegi. „Peegelpildis“ paigutab aga „Lumivalgekese“ maailma jõusaali, kus otsitakse CrossFitist valatud higipisarate saatel vastust küsimusele, kes on kõige tugevam ja vastupidavam siin ilma peal. Selles loos räägivad kõik ühtviisi oma peegelpildiga, milleks on kelmika mänglevusega asetatud vaataja perspektiiv. Mida näeb inimene, kes vaatleb ainuüksi iseennast, ja mis jääb selle kõige taustal märkamata? „Peegelpildis“ serveerib vastuseid kõrgel kunstilisel tasemel, pelgamata seejuures absurdihuumori pikantsust.
Pimedate Ööde filmifestivali elutöö auhinna pälvib režissöör Margarethe von Trotta. Tema filmid tegid 1970. aastate saksa uue laine harjal ilma koos Rainer Werner Fassbinderi, Werner Herzogi, ja Wim Wendersiga. “Marianne ja Juliane” on von Trotta üks hinnatumaid ja olulisimaid töid ning Veneetsia festivali võidufilm.
Marianne ja Juliane on õed, kes mõlemad võitlevad võrdõiguslikkuse ning eeskätt abordi seadustamise nimel. Kuid teevad seda mõlemad omal moel. Juliane ajakirjanikuna, Marianne aga terroristliku organisatsiooni kaudu enda eesmärke kehtestades. Plahvatusohtlik olukord eskaleerub Marianne vangistamisega, mis üha enam hakkab Juliane’ile tunduma piinakambrina. Tõeliselt jõulise lavastuse ja tugevate karakteritega loob film tänini võimsa elamuse.
Mateo on töötu 40-aastane kibestunud mees, kel tuleb naasta oma kodukohta. Tema ema on lahkunud ning nüüd on Mateo õlul hoolitseda oma alkohoolikust isa eest ning saada hakkama sisemiste painetega, mis end müstilise linnuna ilmutab. Mateo ei küsi abi. Oma sissepoole sügava ja jonnaka natuuriga proovib ta ise hakkama saada kõigi oma muredega. Ka siis, kui see mure temast ülepea kasvab.
„Estanislao“ on film kõigile neile, kes otsivad põneva seiklusfilmi asemel midagi enamat. Kõrge kunstilise taseme, hiilgava kaamerarežii ning omanäolise allegooriaga võtab film ette universaalselt eksistentsiaalsed küsimused ning heidab valgust hirmudele, mis lõpuks lihast ja luust kangastuvad. Viimast sõna otseses mõttes. Koletislik lind ehib end Mateo pere õmblusateljee kangaräbalatega.
Auhinnatud režissöör Julie Sokolow põimib Baumeri enda materjalidest ja intervjuudest kokku liigutava ning äärmiselt kõneka loo aktivistist, kelle viimaseks teavituskampaaniaks jäi 100-päevane protestimarss paljajalu läbi Ameerika.
Sellel teekonnal kohtab Baumer küsimusi, mis on tänapäevases ajakiirendis kaduma läinud. Kelle jaoks on see maailm loodud? Miks ei ole mõeldav enam läbida pikki vahemaid ise liikudes? Milliseks on meie teed kujundatud ja kuidas see meid pärsib? Baumer suri sellel rännakul talle otsa sõitnud maasturi tõttu. Antud dokumentaalfilm on ühtviisi võimas ja inspireeriv järelhüüe inimesele, kes ei kartnud üksi maailma vastu seista.
„Läbinisti süütu“ on leid neile, kes jahivad pööraselt võimsat filmielamust. Kas Jumal on olemas? Kaks õnnistatud ja üksjagu uljast katsejänest Orión ja Adán kavatsevad seda tõestada teaduseksperimendi käigus, mida veab salapärane usuorganisatsioon. Selles kosmosesse kapseldatud maailmas näib tõenäolisem kohata aga Jumala asemel pigem Kubrickut.
Teatrilavastuse järgi adapteeritud sci-fi film on suutnud säilitada dramaturgilise pulsi ja vilistab filmi konventsionaalsele narratiiviskeemile. Suurepärase helirežii saatel asetub pearõhk koreograafiale, kus ei tule puudust satiirist, mis usuküsimustele grammigi armu ei anna. Gravitatsiooni eirav ja dünaamiline operaatoritöö toob selle kireva fantaasiamaailma kogu sümbolistlikus rikkuses vaatajani tõeliselt meeldejääva elamusena.