Tänane programm on täis seiklusi, mis ei heitu võistlustulest ega sõnasõdadest. Selle teekonnad hargnevad allilma kurikavalatele tänavatele, abieluvoodist kohtusaali ning jõuavad teisel pool maailma peituvate salasaarteni välja.
On neid, keda kannustab nipernaadilik lõputu otsing ning ka neid, kes ajavad väsimatult taga oma tõde. Ületatud saavad tundetulvad, murtud meeled ning ebaõiglus.
Kogu laupäevast PÖFFi programmi saad avastada siit.
Chino Moya võtab lahti kõik selle, mis on inimese päikese paitatud pehme naha all — veri, soolikad, lima ja sapp ning sisemine äng nende kõigi vahel.
Kusagil „Blade Runneri“ seniteadmata Lasnamäe rajoonis õitseb lihatööstus, mille tooraineks on orjapidamisest tekkinud inimjäänused. Selle düstoopia lynchiliku lähituleviku kihistustes leiame aga inimesed, kelle pained söövad neid endid elusalt. Sekka veel verejanulist minevikku hundiseaduste aegu ning saabki kokku piiritu ulmeilma, millel on inimese psüühika kohta kordades rohkem öelda, kui üks väike sotsiaaldraama tihtilugu suudab.
„Alljumalad“ teeb seda kõike niivõrd löövalt, et juba filmi esimese poole peal tekib oht suurest vaimustusest mööda seinu kõndima hakata. Rõõm Eesti filmitegijate kaastööst lisab siinkohal veel omakorda tuure juurde.
Marcelole meeldib teha oma soolobändiga black metal’it, nokitseda põlveotsas veidi teadust ja kanda ülikonda alati, kui see vähegi paslik näib. Tema täbar olukord konformistlikus Belgia äärelinnas kahvatub tema onu kõrval, kes kannab meelsamini üldsegi kleite ja vahel ka vallatuid võrksukki. Suve hakul ootamatult saabunud teade Marcelo antropoloogist isa surmast annab dünaamilisele duole võimaluse pageda nüristavast keskpärasusest ja seigelda kaugele Kurrunurruvutisaarele, et selgitada välja tõde juhtunu kohta.
Boris Baum toob road-movie’de žanri värsket hingamist silmapaistvalt originaalse lähenemisega, mis julgeb riskida tehnilise eklektilisusega ja seikleb eneseteadlikult nii indie-klišeedes kui ka art house’i nihestatud reaalsuses, kohkumata tagasi ka guerilla-stiilis lahenduste karguse ees.
Ehedusest pulseeriv lugu kõigest sellest, mis toimub kammerlike kontsertsaalide taga tänavakultuuris. „Veel üks hingetõmme“ viib vaataja haarava tempoga muusikamaailma, mille teravad räpiread ei anna armu kellelegi, kes ette jääb. Seda elamust on rikastamas tänavakunstnina ilmuv animatsioon ning autentsus, mis on saavutatud koostöös reaalsete räpparitega nagu näiteks Da Poet.
Filmi viis põhivõistluse ridadesse tugev süžee ühes lavastusega. „Veel üks hingetõmme“ toob pinnale ühiskonna arvukaid valupunkte nii surmavate narkootikumide kui ka alatiseks tänavale naelutava vaesuse kujul. Sellest hoolimata loob filmi põhitooni võluv kulgemine, kus ei puudu ka pidurdamatu armastus. Hea vaatamine sõltumata sellest, kas räpp muusikaeelistustesse kuulub või mitte.
„Anton“ on varalahkunud ikoonilise ja Eesti filmiajaloos teenelise režissöör Zaza Urušadze viimane film, mis jõuab kinodesse temale pühendatud PÖFFi eriprogrammis. Kanada kirjaniku Dale Eisleri tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud romaani adaptsioon loob ajaloodraama kahest Ukrainas saksa väljarändajate külas elavast poisist, kelle sõprus pannakse proovile Esimese maailmasõja järgsete sündmuste keerises.
Katoliiklikus peres kasvanud Anton on saksa, Jakob aga juudi rahvusest. Aastal 1917 puhkev punane revolutsioon loob armutu ja hirmuga täidetud õhustiku laste suvesoojadesse päevadesse, mis saadetakse õhtusse ennastunustavalt mängides ja seigeldes. „Anton“ toob selle duaalsusega kinolinale võimsa pildi ilust ja julmusest, mis eksisteerivad külg külje kõrval. See on suurte mõistete ja mõtete lugu usust, leppimisest ja andestusest.
„Sõna sõna vastu“ lahkab lähisuhtevägivalda ja selle tõestamise karmi protsessi kohtupingis. Režissöör ja stsenarist Leonardo Antonio film valmis põhjaliku koostööna psühholoogide, advokaatide, politseinike ja kohtunikega. Filmi lähtealuste põhjalikkus muudab selle loo erakordselt realistlikuks. Tulemuseks äärmiselt oluline dialoog laialt levinud, kuid summutatud teema ümber, mis on paraku teravalt akuutne ka Eesti ühiskonnas.
Iolanda Laranjeiro toob ekraanile seksuaalkuriteo all kannatava naise vaimse seisundi kehastades Lúciat, kes otsib kaitset oma abikaasa eest. Lúcia üritab patriarhaalsetest ühiskonnanormidest läbiimbunud kohtusüsteemis tõestada, et tema abikaasa on teda vägistanud. Sündmuste käik hargneb autentselt lahti kohtusaalis, kus esitletakse mõlema osapoole väiteid peaaegu reaalajas.
“Õhtusöök Ameerikas” on üks tugevaima stiiliga filme selle aasta PÖFFi programmis. Seda sõna otseses mõttes. Filmi stsenarist, režissöör ja monteerija Adam Rehmeier on hakkama saanud niivõrd lööva filmiga, et puhtalt tema käekirja pärast tasuks see tükk kindlalt ära näha. Mainimata ei saa jätta ka helirežiid ühes rammestust maha murdva muusikaga.
See on lugu kahest äärmusest. Patty on omanäoline ja introvertne tüdruk, kellel käitumishäirete diagnoose rohkem kui sõpru. Simon aga pungiga laetud mässaja, kelle hobiks lisaks muusikale ka maailm peapeale pöörata või siis vähemalt põlema panna. “Õhtusöök Ameerikas” on teinud tänaseks juba ilma arvukatel filmifestivalidel, nende seas ka Sundance’il.