Alanud nädal pakub žanrilise mänglevusega mõtlemisainet lojaalsuse üle. Esiotsa väärikana näiv mõiste võib märkamatult hakata teenima valesid eesmärke, mil pole aja möödudes grammigi pistmist esialgsete väärtustega. Siit leiad filmid, mis loovad nii inspireerivaid kui ka vastanduvalt õpetlike näiteid tõekspidamistest, mille alustaladele inimesed oma moraalsust ehitavad.
Kogu esmaspäevast PÖFFi programmi saad avastada siit.
Václav Haveli elulugu loob hiilgava materjali biograafiafilmiks, mis suudab portree esitamise taustal anda kõnekalt edasi ka 1970. aastate vastuvoolu triivivat vaimsust ja joonistab endise Tšehhoslovakkia ajaloopildi kuni Sametrevolutsioonini välja. Filmi teeb märkimisväärseks lähenemisnurk, mis väldib teadlikult kesise kangelasloo jutustamist. Mitte, et Havel filmi autorite silmis seda kuidagi rohkem või vähem oli.
Eesmärgiks on aga siinkohal anda edasi lihast ja luust inimest, kelle kindlameelne teekond silmapaistvast näitekirjanikust kulges riigijuhi ja mõjuvõimsa poliitikuni välja, kuid oli sellegipoolest täis kiusatusi, eksimusi ja argimuresid. Seejuures loob „Havel“ kõneka näite, kui oluline on, et riigi poliitiline ladvik moodustuks teiste seas ka humanitaartaustaga kultuuritegelastest.
PÖFF pakub igal aastal erilist võimalust nautida kinosaalides Aasia filmikunsti uute ja silmapaistvate tegijate poolt. Lõuna-Korea režissööri Bae Jong-Daelti „Must valgus“ on kahtlemata üks neist filmidest, mida võiks kindlasti vaatama minna. Suurepärase nüansseeritusega kannab film eneses universaalseid käitumismustreid tõe otsingu ja teadmatuse piiril.
„Must valgus“ lahkab sissepoole elatud tundeilma läbi ema ja teismelise tütre omavahelise suhte, kes on kaotanud traagilise autoavarii tõttu pereisa. Filmi muudab eriliseks fookuspunkt, mis võtab julgelt ette teema, millest avalikult ja avatult üldjuhul ei räägita — hukkunu lähedased kui ohvrid, kes peavad hakkama saama lisaks leinale ka paljude teiste juhtunu tõttu tekkinud probleemidega. Halvimal juhul ka süükoormaga.
„Teenrid“ avab pineva psühholoogilise põnevikuna ajaloopildi 1980. aasta Bratislavast, kus kommunistlik režiim kehtestab totalitaarse haardega oma ülemvõimu katoliku kiriku ees. Selle keerise keskel peavad usuteaduste seminari õpilased Michal ja Juraj valima Jumala teenimisel kahe tee vahel – kas kanda edasi Jumala sõna, mis sobitub kommunismi ridade vahele, või vaadata vaikides pealt usu põranda alla naelutamist.
Ivan Ostrochovský analüüsib hiilgava nüansseeritusega valikute võimatust kahe halva vahel, kus ei leidu õigeid otsuseid. Seeläbi ilmnevad inimlikul tasandil paljud ajaloo pooltoonid, mis aitavad detailsemalt näha argumente valikute kaalukausil ja vahest paremini mõista ka meie endi lähiminevikku. Tugevat teemakäsitlust toetab omakorda filmi visuaalne keel, mis haarab oma jõulise askeetlikkusega.
„Luhtunud pulmaöö“ on leid neile, kes soovivad nädala alguse puhul lubada endale mõnusat komöödiat, mis jääb oma karismaatiliste karakteritega siiski elutruuks. See on suurepärase dramaturgilise tempoga loodud teekonnafilm altari eest tagasi endiste armastuste ja tegelike palgeteni.
„Kui palju sa kedagi armastad?“ ning „Kui palju sa teda tead?“ on kaks iselaadi küsimust. Nii on ka Eleanor rabatud, kui leiab pulmaööl oma abikaasa taskust sõrmuse, mis on mehe eksi poolt kingitud. Ootamatu leid sütitab arvukalt kahtlusi, mis panevad noorpaari suhte tõsiselt proovile.
Vladimir Kotti komöödias puudub erinevalt „Luhtunud pulmaööst“ igasugune tordiglasuur ning tunda annab hoopiski argipäeva läägus rutiinis, mis teenib sisutut meediatööstust. See on film, mille huumori loob kibe eneseiroonia.
Dimitri on režissöör, kelle looming kesiste seriaalide ning reklaamidega peegeldab pigem vajadust teenida korralikku elatist kui mehe annet. Mehe eneseotsingute ja eneseteostamatuse saatel analüüsib „Lõpp“ teravalt ühiskonda, mis on täis sisuloojate sisutuid üllitisi. Lihtsakoelise kriitika asemel peegeldab Kott ajendeid, mis inimest oma teel eesmärkideni kõrvale juhivad ning eksinuna tundma panevad.