Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sügishooaja juhatab sisse kuulsast Tokaj veinist rääkiv linateos.
Ungarlase Tamás Almási „Vedel kuld” (Folyékony arany) on esimene film Ungari veinist, täpsemalt maailmakuulsast Aszú veinist, mille valmistamise sajanditepikkuseid traditsioone kiiresti muutuv maailm üha enam mõjutab.
Sari jätkub Damian Pettigrew´ klassikalise, 18 aastat tagasi valminud filmiga „Fellini: ma olen sündinud valetaja” (Fellini: Sono un gran bugiardo), mis on pühendatud maailmakuulsa filmirežissööri 100. sünniaastapäevale, sisaldades ka tema viimaseid pihtimusi.
Kirjanik Tove Jansson ja kunstnik Tuulikki Pietilä veetsid 25 aastat oma suvesid Soome lahes asuval tillukesel Klovharu saarel, kaasas filmikaamera. Soome režissöörid Kanerva Cederström ja Riikka Tanner on toona filmitust kokku pannud poeetilise linateose „Haru, üksildaste saar”.
Rootsi dokumentalist Fredrik Gertten jälgib filmis „Push. Välja tõrjutud” (Push), kuidas suurtes linnades viimastel aastatel taevasse kerkinud korterihinnad sunnivad oma kodudest lahkuma põliseid elanikke.
Austerlaste Florian Weigensameri ja Christian Krönesi „Tere tulemast Soodomasse!” (Welcome to Sodom) viib Ghana pealinnas Accras asuvale maailma suurimale elektroonikaromude prügimäele, kus lõpetab enamasti illegaalselt oma eksistentsi Esimese Maailma sodi. 6000 inimest, kes seal elavad ja töötavad, nimetavad seda elavaks põrguks.
Stanley Nelsoni „Miles Davis: Birth of the Cool” portreteerib üht maailma legendaarsemat džässmuusikut ja Sydney Pollacki „Amazing Grace” jäädvustab Aretha Franklini 1972. aasta kontserdi, mille salvestusest sai üks kõige aegade olulisemaid gospelmuusika plaate.
Briti nimekas režissöör Julien Temple lööb filmis „Habaneros” kuumade kuuba rütmide saatel särama Havanna – haavatud, ent alistamatu linna, mis köidab oma ilu, ajaloo ja elanike lõputu energiaga.
50 aastat tagasi lahkus meie seast rahvusvaheliselt tuntumaid eesti kunstnikke Ülo Sooster. Lilija Vjugina „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes” on esimene nõnda põhjalik ülevaade sellest modernismi suurkujust ja tema pärandist – omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille võtab ette kunstniku poeg Tenno.
Eelmise aasta olulisemaid Eesti dokumentaalfilme, Ksenija Ohhapkina „Surematu” vaatleb elu Vene tööstuslinnas, näidates, kuidas ühiskond vormib inimesest riiklikku ressurssi.
Prantsuse režissööri Frédéric Wilneri „Tutanhamoni hauakamber. Tegelik lugu” (The True Story of King Tut’s Treasure) annab ülevaate Vana-Egiptuse superstaari kuningas Tutanhamoni aarete viimastest uuringutest, mille valguses tuleb seni teadaolev üle vaadata.
Hooaeg lõpeb 11. novembril, kui linastub Itaalia režissööri Anna de Manincori „Peaaegu mittemidagi. Eksperimentaallinn CERN” (Almost Nothing – CERN Experimental City), mis jälgib maailma suurima osakestefüüsika labori ehk Euroopa tuumauuringute keskuse ulmelist igapäevaelu.
Kokku jõuab augustis, septembris, oktoobris ja novembris ekraanile 12 dokumentaalfilmi. Kõik seansid algavad Kumu auditooriumis kolmapäeviti kell 18 ja on vaatajatele tasuta. Seanssidele eelnevad ekspertide sissejuhatused.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.