Pärast kaasahaaravat debüütfilmi “Down Terrace” linastust hakati Ben Wheatleyst rääkima kui briti žanrifilmi elluäratajast, kelle firmamärk on süsimust huumor, äraspidise atmosfääri loomine ja pisut koomilised karakterid. Tema teine film “Tapanimekiri” seda kõike ka on ning film hakkas kohe pärast selle esilinastust 2011. aastal kandma austavat tiitlit – kõige segasem ja hirmutavam killer-žanri film läbi aegade!

“Tapanimekiri” algab argise briti peredraamana, kus endistest sõjaväelastest abielupaar on endale soetanud kodu, mis ühel hetkel kipub raha puuduse tõttu käest kaduma. Tülid on vältimatud ja kõigil on närvid pingul. Abikäe ulatab mehe kunagine sõjaväekamraad, kes pakub sõbrale kiiret otsa… vaja on vaid kõrvaldada paar tüüpi. Mõeldud, tehtud ja kui näibki, et raha hakkab kiirelt mehe taskutesse voolama, siis ei oska kumbki aimata, et pärast esimese tööotsa õnnestumist seistakse pika teekonna alguses, kus kõik läheb nii viltu, kui üldse annab minna.

HÕFF pühendas 2013. aastal minifookuse Ben Wheatleyle, kes vahepealsete aastatega on tõusnud üheks kuumimaks briti autorikino lavastajaks, kelle filmid ringlevad pidevalt suurtel A-kategooria festivalidel. Kümme aastat tagasi valminud “Tapanimekiri” seisab aga mehe loomingus täiesti erilisel kohal. Niivõrd värsket ja musta huumoriga segunevat kaasahaaravat õudusfilmi pole keegi enam ammu suutnud teha.